Seedehäired ja kõhuvalud on asi, millest ei pääse ilmselt keegi, vahel ikka juhtub. Mis on see, mis seedesüsteemile suurima põntsu paneb, ja millest aru saada, et asi võib olla tõsisem kui lihtsalt gaasivalu ja sobimatu toit? Medicumi ravijuht, 30aastase kogemusega gastroenteroloog dr Toomas Kariis annab väärt nõu.

Mida teie arstina näete: mis on suurimad seedeelundkonna kahjustajad, kui jätta välja äärmuslikult ebatervislik eluviis? Mis on see, mis paneb põntsu seedeelundkonnale ja mida inimesed ei teadvusta?

Inimene on looduse poolt targalt loodud. Kui mõelda, mis on terve eluviis, siis tulekski vaadata, kuidas loodus on seadnud. Inimene on ju imetaja, kõigesööja. Meil on hambad nii juurviljade närimiseks kui ka kihvad liha söömiseks. Me oleme ellujäämiseks võimelised sööma nii liha kui ka taimi.

Teiseks on meil imetajatena vajadus süüa sageli, isegi mitu korda päevas. Me näeme näiteks oma neljajalgsete sõprade pealt, kes toiduportsioniga vahel liiale lähevad, kui parem pala on kätte saadud, ja eks seda juhtub ka meiega. Kõik tahavad aeg-ajalt süüa, kuid erinevalt madudest, kes võivad süüa kord kuus, peab inimene sööma iga päev ja siiski korrapäraselt. Tegelikult on meil väga vähe piiranguid, me võime lubada endale väga palju. Häda on aga selles, et meil on selline asi nagu mõistus ja mõtlemine, ning aeg-ajalt arvame, et kui teha midagi väga eriskummaliselt, siis see on äkki hästi tervislik.

Peate silmas kõikvõimalikke organismi puhastavaid detoks-paaste, soolepesu, selleridieete ja muud taolist?

Jah. Mäletan varasemast ajast, et oli suur kampaania ühe taimesegu toidulisandiga, mis puhastavat maksa ja tegevat palju muud head. Esiteks pole maksa vaja puhastada, maks on ise filter ja saab endaga suurepäraselt hakkama, kui teda ei segata. Maksa põhiline segaja on alkohol. Viimasel ajal on uue terviseprobleemina tulnud päevakorrale mittealkohoolne maksarasvtõbi. See on kontrollimatu ja tasakaalustamata toitumise tagajärg. Inimesed kipuvad olema ülekaalulised.

Kas asi on toidukogustes või selles, et tarbitakse palju ülitöödeldud toite?

Pigem on asi toidu ühekülgsuses. Toit peaks olema balansseeritud ja toiduga saadud energia tuleb ära kasutada. Me ei liigu piisavalt. Talutöid me enam ei tee, sõidame autoga uksest ukseni. Nii tekib rasvumine väga kergesti. See on ka üks põhjus, miks koolilapsed on ülekaalulisemaks muutunud. Ja et vanematel hommikul putru teha aega ei ole, siis antakse lapsele 5 eurot, et mine osta burger. Lastega tegelemine on omaette suur terviseteema ja see on üks asi, millele üks arenev riik maksab lõivu. Arendades ettevõtlust ja kasvatades riigi kasumiosa, unustame vahel ära, et meil on kohustused laste ees. Huvitav on märkida, et Jaapanis on standard, et ema jääb koduseks, kui perre sünnivad lapsed. Sest ema hakkab siis keskenduma lastele, hoolimata sellest, et tal võib olla kõrgharidus. Ma olen meil Eestis näinud ka perekondi, kus isa jääb koju ja pühendub lastele, ema teeb karjääri edasi. Lapsed vajavad tähelepanu ja neile tuleb kodus korralikku toitu valmistada!

Mainisite, et inimene on loodud segatoiduliseks, aga üks levivaid trende on karnivoorlus ehk ainult lihapõhine toitumine. See tundub päris drastiline, mis siis juhtub?

Sellised äärmused ei ole kindlasti tervislikud ja organism viiakse siis tasakaalust välja. Tasakaalustamata toitumise puhul juhtub see, et ühe komponendi kontsentratsioon läheb väga suureks. Ainult lihast toitudes võivad tekkida haigused, mis on teatud toitainetega seotud. Kui aga oled taimetoitlane ja loomseid valke ei saa, siis on kaltsiumi kompenseerimine probleem. Õnneks on organismil pikaajalised varud, millest jätkub mitmeteks aastateks – näiteks raua- ja kaltsiumivarud kestavad aastaid, enne kui organismis tekib defitsiit. Siis on vaja mõnikord hakata toidulisandeid võtma.

Mis sel puhul mikrobioomiga juhtub?

Mis puudutab soole mikrofloorat, siis see on äärmiselt keeruline asi. Koerad tunnevad inimesi neid nuusutades kuna igal inimesel on oma spetsiifiline lõhn, ja väidetavalt see lõhn elu jooksul ei muutu – kuna lõhna tekitavad bakterid, siis on see viide, et võib-olla on mikrobiaalne kooslus igale inimesele tüüpiline ning seda kõigutada või muuta on raske. See on põhjus, miks haiged, kes kannatavad kõhupuhituse ja gaaside all, sageli jäävadki nende all kannatama. Aga kindlasti on üks tegur ka toit, see mõjutab mikrobiaalset keskkonda kehas.

Mikrobioom on veel liiga vähe uuritud valdkond, just sellepärast, et kõik on nii individuaalne ning mingit ühtset printsiipi on raske luua. Praegu on juba ka laboreid, kus määratakse teatud mikroobide hulkasid väljaheites, aga mis sellest järeldada, on küsimus. Asi on selles, et keegi ei tea, mis on uuritava inimese norm. Mis sel inimesel olema peab ja kuidas tervet ja haiget võrrelda?

Kogu probiootikumide kasutamise loogika seisneb selles, et pakutakse toidule lisaks neid mikroorganismide kultuure, mida inimese organism võib-olla ise piisaval määral ei tooda ja mis aitaksid olukorda soolestikus tasakaalustada. Aga ma ei usu, et see annaks väga tugeva pikaajalise tulemuse – just selsamal põhjusel, et mikrobioom on inimesele niivõrd spetsiifiline ja ta kipub seda hoidma. Väljapääs on see, et natuke kohandada toidugruppide proportsioone ja katsetada, mis sulle paremini sobib. Näiteks kui tahta taastada mikrofloorat antibiootikumikuuri järel, siis üks soovitus on süüa värsket hapukapsast, mis on kääritatud produkt, ja juua piima asemel keefirit.

Mao ülihappesus ja kõrvetised on vist levinuim seedetrakti vaevus. Mida selle vastu peaks tegema?

Oleneb, kuivõrd see on probleem. See vaevus käib eluga kaasas, aeg-ajalt ikka tekivad tasakaalutused ja tervisehäired. Kõik inimesed on elus kogenud peavalu ja kõhulahtisust, mis läheb mööda. Mida ma pean taunitavaks mugavuskäitumiseks, on maohappe taset alandavate ravimite ületarvitamine. Kui inimesed tunnevad natukenegi kõrvetisi, siis haaratakse apteegist kohe kõrvetisevastased käsimüügiravimid. Arstid kirjutavad peoga välja tugevatoimelisi retseptiravimeid ning inimesed tarvitavad neid aastaid teadmata, kas neil on sellest abi ja kas seda on ikkagi vaja. Kujutada ette, et meil on reflukshaigus, mis tekitab selliseid kõrvetisi, et nende tõttu peab eluaeg ravimeid tarvitama – no ei ole loogiline! Siis tuleb midagi teha teistmoodi oma eluviisis ja kompenseerida probleemi paremate söömisharjumustega. Nimetan selliseid vaevusi elukvaliteediprobleemideks. Vanadest raamatutest ei loe me reflukshaigustest mitte midagi, need on tulnud siis, kui hakkasime lipsu kandma ja autoga sõitma.

Inimesed ei oska või ei taha oma elustiili ja menüüd korrigeerida?

Siis on vaja pöörduda toitumis- või eluviisinõustaja poole, aga gastroenteroloogid seda ei ole. Gastroenteroloogide meditsiiniline ressurss on praegu ikkagi suunatud nendele haigustele, mis vajavad ravi. Me otsime neid haigeid, kes võiksid elada paremini, kui nad saavad asjalikku õigeaegset ravi.

On üksikuid toiduga otseselt teotud haigusi, näiteks tsöliaakia, mille puhul teraviljatoodetes sisalduv gluteen on organismi jaoks probleem, tekitades põletikku soole limaskestas. See võib soodustada teiste haiguste tekkimist ja seepärast on vaja eridieeti.

Teine selline vaevus on laktoositalumatus. Seda me haigusseisundiks ei loe, aga see on ikkagi organismi talitluse defekt, sest organismil pole laktoosi lõhustavaid ensüüme. Laktoosi seedimine ei toimu siis tavalisel moel, vaid käärimise kaudu seedetraktis. Sel puhul arstid ei soovita piimhappesuhkruga tooteid tarvitada.

Aga kuidas on teiste toidutalumatustega? Päris levinud probleem, kuid keeruline tuvastada. Mis juhtub, kui oma toidutalumatusi eirata?

Küsimus ongi, et mis see toidutalumatus siis on. Kui muna või riisitoitude peale läheb kõht kinni, mis on küllaltki tavaline, või küüslauku süües hakkab kõht valutama, siis kas see on toidutalumatus? Ilmselt ei ole, lihtsalt küüslaugu eeterlikud õlid on niivõrd tugeva toimega, et ärritavad limaskesta retseptoreid ja tekib kas kõrvetise või kõhuvalu tunne. Toiduallergia korral on teatud toiduvalgud inimese organismile mittesobivad ja organism reageerib neile valesti. See tähendab, et keha käsitleb neid kui endale ohtlikke aineid ja käivitab vastumeetmed. Tekib allergiline reaktsioon, mis võib väljenduda mõningatel juhtudel isegi hingamistakistuse ja lihtsamatel juhtudel nahalööbena.

See on selgelt probleem, sest allergiline reaktsioon võib olla inimesele ohtlik. Allergeenide tuvastamine on meditsiinilises mõttes kindlasti tegutsemist väärt.

Elame äreval ajal ja oleme rohkem stressis kui kunagi varem. Milline on stressi mõju seedesüsteemile?

Võimalik, et stressi tähtsustamine on ka natuke mood. Me nagu püüame selle taha peitu pugeda, et on stress ja on paha olla. Meditsiinis ütleme selle kohta somatoformsed häired – organism hakkab vaimset pinget välja elama mitmesuguste kehaliste vaevuste kaudu. Ilmselt osa pingepeavaludest võib olla lahendamata psüühiliste ja vaimsete probleemide tagajärg. Ka eksamieelne kõhulahtisus ja muud ärevusest tingitud seedehäired kuuluvad siia alla, seda aktiivset sooletalitlust on nimetatud ka soole ärritussündroomiks. See on soolestiku talitlustüübi eripära on osaliselt ka inimese psüühikaga seotud. Soole motoorikas on oma närvisüsteemi automatism ning sooletalitluse kiirus ja rütm varieerub. Sool võib töötada kord kiiremini, kord aeglasemalt, nii nagu süda võib töötada kord kiiremini ja kord aeglasemalt. Mõnikord on see seotud ehmatuse, armumise või mõne muu tugeva tundega, aga teinekord on põhjendamatu.

Jõutakse selliste muredega teie vastuvõtule sageli?

Klassikaline vaevus, millega kiputakse gastroenteroloogi juurde tulema, on „süda on paha enne sööki ja söömisele järgneb täiskõhu tunne“. Kui me vaatame seedetrakti haigusmuutusi, siis need võib üldistades jaotada kaheks – seina põletikulised kahjustused: kas haavandumised või defektid, ja nii-öelda seedetorustiku läbitavuse häired, kas motoorika ei tööta või on kasvaja selle sulgenud. Haavandite korral võib kõht valutada, tekkida varjatud verekaotus ja raua defitsiit. Soole ahenenemise korral esinevad kliiniliselt läbilaskehäired ja haiguse sümptomiks võib olla iiveldus.

Aga tavaliselt iiveldus üksi – ilma ühegi seedetrakti- ja sooletalitluse häireta – seedetraktihaigust ei kajasta. Pigem on nendel inimestel just neid muresid, millest enne juttu oli: tööl ei lähe hästi, on rahaprobleemid, maksud tõusevad ja siis ajab kõik vihale. Ennast maandada ei suuda või ei oska, spordisaali ei raatsi minna ja aega ka ei ole. Ollakse oma keskkonnas puntras. Me peame sellistes olukordades mõtlema, kas me teeme kõike nii, nagu loodus seda ette on kujutanud, kas sööme korrapäraselt, mitmekülgselt ja mõõdukates kogustes jne. Selliste vaevuste korral peaksime hoopis seda eesmärki sihtima.

Sageli on põhjuseks ülekaal ja sellest tingitud vaevused?

Esmajoones on abi toitumisnõustajast. Nemad ju põhiliselt otsivad vigu, mida inimesed oma toiduratsiooni planeerimisel teevad, ja soovitavad tervislikumat toitumist. Meditsiinilises plaanis on meil ülekaalulisuse vastu kaks imerelva. Kõigepealt bariaatriline kirurgia ehk maovähendusoperatsioonid, kus tegelikult inimene ehitatakse ümber nii, et ta ei sööks palju. Ja teine relv on uued ravimid – semaglutiid ja teised, mis vähendavad söögiisu. See on näide, kuidas me kunstlikult püüame tekitada piirajaid, suutmata ise end ratsionaalselt toituma panna. Siis loodame, et need abinõud päästavad meid. Samas kogemus näitab, et kui maovähendusoperatsiooni järel võetakse mitukümmend kilo kaalus alla, siis hiljem tuleb enamasti umbes kümmekond kilo tagasi – vanad toitumisharjumused ei kao nii kergesti.

Paastumine on suur teema tervisehuviliste seas. Kas soolestik vajab puhkust ja puhastamist? Mida paast seedesüsteemiga teeb?

See on inimesele väga ebaloomulik asi. Mingisugust loogikat selles ei ole. Miks peaks mittesöömine olema organismile vajalik või kasulik? See on kindlasti ekstreemne ja organismis šokki tekitav olukord, ma ei näe mingisugust põhjust, miks seda peaks tegema. Me ei saa inimest muidugi keelata, kui ta tahab enda kallal eksperimenteerida. Kindlasti midagi sellest ka muutub. Kui inimene ainult vett tarvitab, siis tal ballasti ei teki ja väljutada midagi ei ole, kõht läbi ei käi ja muidugi on hea kerge olla. Aga normaalse toitumise juurde see ei käi.

Ja kui rääkida puhastamisest, siis millest sa puhastad seda soolestikku? Soolestik on nagu kanalisatsioon, kõik toidujäägid lähevad sinna ja väljuvad sealt. Sellega tuleb arvestada, et kui meil on jääke, siis jääkide ümber toimub teatav elutegevus. Ja kui isegi kui meil õnnestuks soolestik paastuga puhastada, siis mõne päeva möödudes on seal kõik jälle samasugune. Paastumine pole jätkusuutlik ega terve tegevus. Rohkem võiks keskenduda sellele, et vaadata üle oma toitumisharjumused, sellega tasub küll tegeleda – kui regulaarselt ja kui mitmekülgselt sa sööd. Tuleb tunnetada, mis on meelepärased toiduained ja mille puhul annab keha teada, et need ei sobi. Teatud ainete vajadusest annab organism ka ise isude kaudu märku. Üldiselt peab jälgima seda, et toitumine oleks võimalikult rikkalik.

Uuringud näitavad, et tervislikul toitumisel on selge seos hariduse ja majandusliku olukorraga. Pered, kus need näitajad on paremad, süüakse mitmekesisemalt, vähem on ülekaalulisust ning alkoholi ja sigarettide tarbimist.

Kõhuvalu on tavaline tervisehäda, mis aeg-ajalt kõigil esineb. Millal võib see olla märk mõnest tõsisemast terviseprobleemist?

Sellega on asi lihtne. Inimestel on ebamugavustundeid, mis on neile tuttavad, ikka aeg-ajalt juhtub. Kui tekib mingisugune oluline uus aisting, see tunne on korduv ja häiriv ning sellega kaasneb ka mõni seedetrakti talitluse muutus – näiteks ei saa nii palju süüa nagu tavaliselt, iga kord pärast sööki hakkab kõht valutama, kõht ei käi korralikult läbi või on väljaheitesse ilmunud veri –, siis need on alarmsümptomid, mille pärast tuleks kindlasti perearstiga nõu pidada. Tähele tasub panna ka seda, kas kehakaal on muutunud. Arst kogenud spetsialistina oskab hinnata, kas sümptomite taga võib olla mõni tõsisem haigus.

Seedetrakt ju välja ei paista, seepärast on selle uurimine komplitseeritud, aeganõudev ja haigele ebamugav. Kindlasti ei tasu oma muremõtetega üksi kannatama jääda. Me näeme, muide, arstide puhul seda sageli, et kolleegi juurde on ebamugav minna ja siis surutakse muremõtted maha. Küllalt sageli juhtub, et arstide rasked haigused diagnoositakse hilja, eriti kasvajahaigused. Inimesed mõtlevad, et noh, minuga ju seda ei juhtu.

Nii et esmalt pidada nõu perearstiga, aga mis puhul on vaja gastroenteroloogi abi?

Gastroenteroloogid üldiselt tegelevad krooniliste seedetrakti haigustega. Kui vaevused on kestnud kuni kaks nädalat, ei pea registreeruma gastroenteroloogi vastuvõtule, aga kui juba kaks kuud, siis on võibolla vaja põhjalikumaid uuringuid ja kaaluda gastroenteroloogiga nõu pidamist. Osad seedetrakti mikrobiaalsed haigused on iseparanevad, lähevad umbes kuu ajaga üle ja siis tuleb võtta probiootikume. Pikemalt jäävad kestma kroonilised probleemid, olgu need siis talitlushäired või erinevad tõsisemad muutused.

Tegelikult on perearsti käsutuses terve hulk uuringuid, millele ta saatekirjaga saab saata ning neist saadud teave annab perearstile piisava sisendi raviks. Saatekirjaga ehk tasuta vastuvõtu ootejärjekorrad gastroentereoloogidele on pikad, tasulised küll lühemad, aga selleks ongi perearstil uuringutele saatmise võimalus. Nii ei jää patsient teadmatuses kauaks järjekorda ootama.

Nii et kõigepealt saab end ise aidata tervislike eluviisidega ja kui jääd nõutuks, pea nõu perearstiga. Kui perearstil on kahtlus, et probleem võib olla suurem, siis saab selgust uuringutest ja gastroenteroloogilt. Gastroenteroloogile suunab siis perearst.