Eesnäärmevähk on enam levinud vähiliike meestel, mis areneb tavaliselt aeglaselt ja märkamatult. Sümptomid on analoogsed nagu eesnäärme healoomulise suurenemise ja eesnäärmepõletiku korral. Eesnäärmevähist räägib lähemalt Medicumi uroloog dr Leonhard Kukk.

Millisel juhul peaks mees pöörduma uroloogi poole ning millisel juhul meestearsti ehk androloogi poole?  

Uroloog tegeleb kuse- ja suguteede patoloogiate diagnostika ja raviga ning nende patoloogiate kirurgilise raviga. Samuti tegeleb uroloog kuseteede patoloogiaga naistel. Selle eriala valdkonna alla kuuluvad urineerimisega seotud probleemid, kuse- ja suguteedepõletikud, neerukivid ja veri uriinis, mille põhjuseks võivad olla kuseteede (neeru, kusepõie) kasvajad. Laiemalt kõigi kuse- ja suguteede paikmete onkoloogiliste haiguste ja anomaaliatega, välisgenitaalide haigustega seotud probleemidega, potentsi ja reproduktiivsuse probleemidega.

Androloogia on uroloogia alamspetsialiteet ja tegeleb põhiliselt meeste suguteede patoloogiate (eesnääre, välisgenitaalid), põletike, potentsi ja reproduktiivsusega seotud probleemide diagnostika ja konservatiivse raviga.

Nendel erialatohtritel on omavaheline tihe koostöö ja vajadusel suunatakse patsiente teineteise juurde diagnoosi täpsustamiseks ja raviks.

Mis on eesnäärmevähk ja kuidas see tavaliselt areneb? 

Kõigepealt teeme selgeks, mis on eesnääre ja mis on tema funktsioon. Eesnääre on mehe lisasugunääre, mis toodab aluselist sekreeti, mis aitab edasi kanda aluselises keskkonnas spermatosoide, et need jõuaksid naise suguteede happelises keskkonnas ovulatsiooniperioodil munarakuni ja saaks toimuda viljastumine. Lisaks on eesnäärmel tähtis roll kusepõie pidamisel, sest see paikneb kusepõie sisemise ja välimise sulgurlihase vahel.

Eesnäärmevähk on enam levinud vähiliike meestel, mille üheks põhjuseks arenenud maades on meeste eluea pikenemine ja varajases staadiumis diagnoositud juhtude arvu suurenemine. Eesnäärmevähk areneb tavaliselt aeglaselt ja märkamatult. Sümptomid on analoogsed nagu vanematel meestel eesnäärme healoomulise suurenemise ja igas vanuses meestel eesnäärmepõletiku korral. Vaevused avalduvad järgmiste nähtudena – sagenenud kusemine, suurenenud kusemistung, pakitsus, öine urineerimine, kusejoa nõrgenemine, katkendlik kusejuga, ebamugavustunne lahkliha ja kusepõie piirkonnas. Vereproovis PSA (eesnäärme spetsiifilise antigeeni) väärtuse tõus.

Millised on peamised riskifaktorid eesnäärmevähi tekkeks? 

Eesnäärmevähi tekkepõhjused pole veel lõplikult selged. Peamised tegurid on geneetiline mõju, endogeensed hormonaalsed muutused mehe organismis, keskkonna mõju, põletikulised ja infektsioossed tegurid. Kindlad riskifaktorid on vanus, etniline päritolu, perekondlik anamnees. Meestel, kelle perekonna meesliinis on esinenud eesnäärmevähki ja naisliinis rinnavähki, tekib elu jooksul eesnäärmevähk ligi neli korda sagedamini. Spekulatiivseteks riskifaktoriteks peetakse vasektoomiat, suure rasvasisaldusega toitu, suitsetamist, vähest E-vitamiini ja vähest kiudainete sisaldust toidus.

Kui levinud on eesnäärmevähk Eesti meeste hulgas? 

Viimastel aastatel diagnoositakse tänu patsientide ja perearstide teadlikkuse suurenemisele ja diagnostika võimaluste paranemisele aastas umbes 1000 esmast eesnäärmevähi juhtu. Eesnäärmevähk on kõige enam esinev vähiliik meestel. Eesti Vähiregistri viimaste andmete järgi oli 2021. aastal esmajuhtusid 1053, see on 26% kõigist vähijuhtudest meestel. Teisel kohal on kopsuvähk 522 haigusjuhuga. Võrdluseks võib tuua, et naistel oli kõige enam levinud esmaseid rinnavähijuhtusid 2021. aastal 778. 2021. aastal diagnoositi uusi eri paikmega haigusjuhtusid 8224. See arv on 1981. aastaga võrreldes kahekordistunud ning meeste ja naiste vahel jaotub vähijuhtude arv vastavalt 4084 ja 4140. Eesnäärmevähi levimus (s.o mitu eesnäärmevähi diagnoosiga meest elab Eestis) oli 2021. aastal 11 130 meest. Nende hulgas on nii esmaselt diagnoositud, tervenenud, ravil olevad kui ka aktiivsel jälgimisel olevad mehed.

Kuidas erinevad eesnäärmevähi staadiumid ja kas need vajavad erinevat lähenemist ravile? 

Ravitaktika ja elulemus olenevad sellest, kas esmasel diagnoosimisel on tegu hästi diferentseerunud väikese progressiooniriski või suure progressiooniriski halvasti diferentseerunud eesnäärmevähiga, lokaalse vähiga või vähisiiretega (metastaseerunud) eesnäärmevähiga ning sellest, milline on patsiendi vanus sel ajal ja millised on kaasuvad haigused.

Suured rahvusvahelised eesnäärmevähi patsientide gruppide võrdlevad metaanalüüsid on näidanud, et vanemad mehed, kellel on diagnoositud väikese progressiooniriskiga eesnäärmevähk, ei vaja aktiivset ravi, sest nad ei sure eesnäärmevähki. See on nagu krooniline haigus, mis enamasti ei progresseeru, aga vajab uroloogi aktiivset jälgimist, et harvadel juhtudel, kui toimub haiguse progressioon, saaks rakendada aktiivset ravi. Sellega säilitatakse patsiendi elukvaliteeti endisel tasemel maksimaalselt kaua ega tegeleta üleraviga. Arvestama peab, et igal ravil on oma kõrvalmõjud. Ravitaktika otsused tehakse koos patsiendiga. Suure progressiooniriskiga patsientide puhul rakendatakse aktiivset ravi – kirurgilist või kiiritusravi ja olenevalt levikust vajadusel ka süsteemravi.

Kui võrrelda eesnäärmevähi patsienti suhtelist keskmist viie aasta elulemust Eesti Vähiregistri andmetel, siis 2011. aastal oli see 88% ja 2021. aastal 93%. Võrdluseks: Soomes on elulemus 94% ja Taanis 90%. See näitab, et oleme praegu samal tasemel, mis Skandinaavia maad. Selline tulemus on saavutatud tänu heale meditsiini kättesaadavusele ning nüüdisaegsetele diagnoosi- ja ravivõimalustele.

Millised sümptomid võivad viidata eesnäärmevähile ja kas varajases staadiumis on sümptomeid? 

Sümptomid on kõigi eesnäärmehaiguste korral sarnased: sagenenud kusemine, suurenenud kusemistung, pakitsus kusepõies, öine urineerimine, kusejoa nõrgenemine, katkendlik kusejuga, ebamugavustunne lahkliha ja kusepõie piirkonnas. Vereproovis PSA (eesnäärme spetsiifilise antigeeni) väärtuse tõus. Varajases staadiumis ei pruugi olla mingeid sümptomeid. Ainsaks vihjeks võib olla muutus PSA väärtuses. Kaugele arenenud (metastaseerunud) eesnäärmevähi korral võivad lisanduda kusepeetus, veri uriinis ning luuvalud ja tursed jalgadel.

Kui Eesti Vähiregistri andmetel võrrelda 5 ja 10 aasta elulemust sõltuvalt haiguse levikust, siis lokaalse eesnäärmevähi korral, mis piirdub vaid eesnäärmega, on nii 5 kui 10 aasta elulemus 100%. Kui esineb levik naaberorganitesse või regionaalsetesse lümfisõlmedesse, siis 5 aasta elulemus on 97% ning 10 aasta elulemus 88%. Kui diagnoosimisel esinevad kaugmetastaasid, siis on 5 aasta elulemus 36% ja 10 aasta oma 17%. Seega on varane haiguse avastamine ülioluline.

Mis on PSA-test ja kuidas see aitab eesnäärmevähki tuvastada? 

PSA (prostataspetsiifiline antigeen) määratakse vereprooviga. PSA on eesnäärmekoe epiteelrakkudes toodetav valk, mille sünteesi reguleerivad meessuguhormoonid. PSA kontsentratsioon veres on normaalselt väga väike, kuid see kasvab eesnäärme healoomulise hüperplaasia (ehk suurenemise), eesnäärmepõletiku ja eriti eesnäärmevähi korral. PSA määramist kasutatakse eesnäärmevähi varajaseks avastamiseks ja ravi efektiivsuse hindamiseks. PSA sisaldus veres suureneb ka vanusega, mistõttu on haiguse riski hindamise piirid vanusespetsiifilised. Oluline on hinnata ka PSAD (PSA tihedus), see on seotud eesnäärmemahuga ja seda hinnatakse eesnäärme rektaalsel ultraheliuuringul. Oluline on PSA väärtuse kahekordistumise kiirus ning vaba ja üldise PSA omavaheline suhe.

Kas PSA-testi suurenenud näitaja tähendab alati eesnäärmevähki? Millised on muud võimalikud põhjused? 

PSA-test ei ole eesnäärmevähi diagnoosimise test, kuid see aitab meil avastada eesnäärmevähki, kui võtame lisaks patsiendilt anamneesi, teeme läbivaatuse ja lisauuringud. Nagu eespool mainisin, siis PSA sisalduse suurenemise põhjused võivad olla veel eesnäärme healoomuline hüperplaasia, põletik, vanus, eesnäärme stimuleerimine väliste ärritajate poolt. Seega tuleb tulemuste hindamisel neid arvestada.

Millised on PSA-testi piirangud ja kas võib esineda valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi? 

Harvadel juhtudel ja teatud vähitüübi korral, mis ei ole omane eesnäärmele, võib PSA väärtus olla väike, kuid sel juhul aitavad diagnoosi panna patsiendil esinevad vaevused ja lokaalne leid, histoloogiliseks uuringuks võetud koeproov, s.t see vajab uroloogi kogemust! Neid juhtusid esineb üliharva, minu praksise jooksul vaid kaks korda.

Valepositiivsest tulemusest ei saa rääkida. PSA väärtuse suurenemise korral on vaja selgeks teha, mis on selle põhjus – kui pole vähki, siis kas on tegemist põletiku, eesnäärme healoomulise suurenemise või muuga. Diagnoosi saab kinnitada või ümber lükata, kui kordame esmase testi järel proovi mõne aja pärast uuesti. Vajadusel teeme täiendavalt eesnäärme magnetresonantstomograafia ja eesnäärme biopsia (koeproovid histoloogiliseks uuringuks). Hoolimata nendest uuringutest võib asi ikkagi jääda ebaselgeks – neil juhtudel jätame patsiendi jälgimisele.

Kellele ja millal te soovitaksite PSA-testi teha? Kas see peaks olema regulaarne osa vanemate meeste tervisekontrollist? 

Selle üle on uroloogide hulgas üle maailma palju vaieldud ja lõplikku konsensust pole, vaatamata sellele, et on tehtud mitmeid võrdlevaid uuringuid koos nende andmete metaanalüüsidega. Ei ole ka kokku lepitud, kas eesnäärme puhul toob skriining kasu. Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni ravijuhistes on antud soovitused eri kriteeriumide alusel eri vanusegruppidele – meestele alates 40., alates 50. ja alates 60. eluaastast.

Ühe lähenemisena on soovitatud esimene PSA-test teha vanusevahemikus 40–50 eluaastat ja sellega panna paika konkreetse patsiendi PSA algtase. Kui see jääb alla 1,5 µg/L, perekondlikus anamneesis pole eesnäärme- ega rinnavähki ja ei esine eespool kirjeldatud sümptomeid, on järgmine kord soovitatav PSA-test teha 5–10 aasta pärast, sõltuvalt aja jooksul tekkivatest vaevustest. Kui aga eespool mainitud vanusevahemikus on PSA üle 1,5 µg/L või perekondlikus anamneesis on lähisugulastel olnud eesnäärme- või rinnavähki, siis nendel meestel soovitatakse testi kahe aasta pärast korrata. Alustama peab perearsti juurest ja edasised konkreetsed soovitused annab juba uroloog.

Kas on midagi, mida mehed saavad teha, et vähendada eesnäärmevähi riski? 

Riskifaktoritest sai räägitud alguses. Otseseid riski vähendavaid soovitusi pole. Soovitatav on toituda tervislikult, süüa mitmekülgset toitu. Millegagi liialdada ei maksa ja toidus peab olema piisavalt antioksüdante. Olulised on ka vaimse ja füüsilise aktiivsuse tasakaal, positiivne ellusuhtumine, head perekondlikud suhted.

Kui tähtis on varajane avastamine ja millist rolli mängivad tervisekampaaniad meeste teavitamisel eesnäärmevähi riskidest? 

Varajasest avastamisest ma rääkisin. Üldjuhul tagab see 100% suhtelise elulemuse ka 10 aasta pärast. See on ülioluline. Usun, et tervisekampaanial on oma roll juhtimaks meeste tähelepanu sellele, et kiire elutempo juures on aeg-ajalt vaja pöörata tähelepanu ka oma tervisele, eriti pärast 40. eluaastat, kui riskid suurenevad. Isegi juhul, kui pole mingeid vaevusi. Saab maha pandud märk, millega tulevikus tehtud uuringuid dünaamikas võrrelda ning saada vajadusel arstilt soovitused ja meelerahu või tõuge õigel ajal oma elukombeid muuta ja saada õigeaegset ravi, pikendades kvaliteetselt elatud aastaid. See ei puuduta vaid uroloogilisi haigusi. Ülekaal, vähene liikumine, suitsetamine ja alkoholi liigtarbimine on põhiline probleem, mis on soodustavad tegurid ka diabeedi, kõrgvererõhktõve, veresoonkonna ateroskleroosi, infarkti ja onkoloogiliste haiguste tekkel.

Millega mehed veel teie poole pöörduvad? 

Enamik pöördumise põhjusi on urineerimisega seotud probleemid, kusesuguteede põletikud, neerukivid, veri uriinis, mille põhjuseks võivad olla kuseteede (neeru, kusepõie) kasvajad, kuse- ja suguteede anomaaliad, välisgenitaalide haigustega seotud probleemid, potentsi ja vasektoomia probleemid. Ühiskonnas on levinud arusaam, et uroloog on meestearst. Ei, uroloog on spetsialist, kes tegeleb kuse- ja suguteede haigustega ning nende kirurgilise raviga. Uroloog ravib ka naiste kuseteede haigusi ja uriinipidamatust.

Kas Eesti mees kardab arsti või teab, kuhu pöörduda? 

Praegu võib öelda, et meeste teadlikkus haigustest on paranenud ja uroloogi poole pöördutakse julgelt. Tullakse selliste probleemidega, millega mehed 20 aastat tagasi üldse ei pöördunud, näiteks vasektoomia ehk meeste steriliseerimine. Kasvanud on ka noorte meeste osakaal, kes tulevad lihtsalt tervisekontrolli, mida on toetanud tööandja võimaldatud tervise lisakindlustus.