„Kui mu kolmeaastane poeg sai prillid, tulid mul pisarad silma. Prillides pole ju midagi halba, aga ikka loodad, et sinu laps neid ei vaja,“ meenutab Rometi ema Liina. Romet on üks neist lastest, kelle nägemisprobleem avastati päris vara. Kuidas selliste avastusteni jõutakse ja mis diagnoosid on väikelastel kõige sagedasemad?

Liina poja Rometi (5) silmaprobleem ilmnes kolmanda eluaasta kontrollis perearsti juures. „Arst kontrollis ka silmi ja avastas, et poisi parema silmaga on midagi valesti,“ meenutab Liina. Edasi suundusime Rometiga silmaarsti kabinetti, kus selgus, et parem silm näeb vaid 20% sellest, mis ta peaks.

„Silmaarsti poole pöördudes oli mul muidugi hirm, sest poiss oli täitsa tilluke. Esimene kord õnneks tilga-uuringut ei tehtud. Küll pidime üsna ruttu kabinetti tagasi minema ja seekord juba tilkadega uuringule. Kõige hirmsam oligi tilkade panek. Väikemees oli süles ja arst pani need silma. See tekitas lapses paanikat, kuid suutsime ta maha rahustada. Kõik järgmised protseduurid läksid lihtsalt. Romet rääkis kolmesena juba hästi ja tegi arstiga kenasti koostööd,“ meenutab ema.

Prillid tekitasid trotsi

Rometil diagnoositi silmaarsti juures kaugnägevus ehk hüperoopia ja astigmatism. Viimane tähendab silma sarvkesta või läätse kuju muutust, mille tõttu valgus murdub silma läbides normaalsest erinevalt. Ema meenutab, et oli õnnetu ja kurb, kui laps need diagnoosid sai. „Nutt tuli vägisi peale ja silmad voolasid vett täis. Prillides pole ju midagi halba, aga ikka loodad, et sinu laps neid ei vaja.“

Juba samal päeval viis Liina Rometi prille vaatama. Ta meenutab, et palju valikut väikestele polnud, aga ühe armsa prillipaari nad leidsid. „Romet oli õnnelik täpselt seni, kuni märkas kodus, et vennal pole prille. Siis muutusid need kohe ebamugavaks ja tüütuks. Laps vihastas ja oli õnnetu.“

Liina ja ta abikaasa mõtlesid, kuidas last toetada ja hakkasid ka ise prille kandma. „Kandsimegi ainult lapse pärast, et ta tunnetaks, et oleme ühtne tiim.“ Esimesed kaks kuud olid siiski väljakutseid täis ja vahepeal oli vaja „altkäemaksu“ anda. Peagi sai Romet õnneks ise ka aru, et prillideta ei näe ta korralikult.

Ema meenutab, et korra juhtus lasteaias prillidega ka õnnetus: poeg sai labidaga vastu prille ja need läksid katki. Lisaks lendas klaasikild talle silma alla ja tekitas haava. „Siis ta mingi perioodi kartis lasteaias ja õues prillidega käia – et äkki lähevad uuesti katki,“ meenutab Liina. Õnneks läks see hirm üle.

Liina saab vähemalt rõõmustada selle üle, et kuna laps sai prillid varakult, on lootust, et ta kunagi vabaneb neist. „ Oleme mitmes kontrollis käinud ja Romet on palju kiita saanud, et silma seis on palju parem. Kuigi Rometile prillid sobivad, loodan sisimas, et ta saab neist kunagi priiks,“ on ema lootusrikas.

Arst küsis emalt, kuidas ta nägemislangust ise tähele ei pannud

Krete meenutab, et ka tema tütre Miina (8) teekond nägemislanguse diagnoosini algas kolmeaastaste kontrollis. „Kõik kulges tavapäraselt seni, kuni jõudsime 2020. aasta detsembri algul silmaarsti vastuvõtule. Kontrolli käigus selgus, et Miina vasaku silma nägemisteravus oli vaid 20%.“

See oli emale ootamatu uudis. Arst uuris Kretelt, kuidas ta tütre nägemislangust seni märganud polnud. Naine tunnistab, et igapäevaelus tõesti märke nägemisprobleemist polnud. „Silmaarsti juures oli aga näha, kuidas ta pingutas ja pööras pead, et näha, kui parem silm oli kaetud,“ räägib Krete.

Kuidas toimub esmane nägemiskontroll?

Tommi Ründal, Medicumi Lasnamäe perearstikeskuse perearst

Juba mitu aastat tehakse esmane nägemiskontroll kolmeaastastele perearsti juures. Vastuvõtul teeme esmalt silmade välise vaatuse, pupilli kontrolli ja jälgime, kas esineb kõõrdsilmsust. Lisaks proovime kolmeaastasel kontrollida nägemisteravust silmatabeliga. See võib vahel olla väljakutse ning selle õnnestumine oleneb lapsest, tema tujust ja koostöövalmidusest. Sageli istub laps vanema süles, üks silm kinni kaetud, ning perearst palub lapsel nimetada pilte tabelil või osutada käega õigetele kujunditele (spikker on lapse käes).

Kui laps tol päeval ei jaksa või ei saa aru, mida temalt oodatakse, kutsume pere 1–2 kuu pärast tagasi ja anname vanematele juhised, et nad saaksid kodus tabeli pilte lapsega harjutada. Kui vaatamata mitmele katsele ei õnnestu nägemist usaldusväärselt hinnata või on probleemi kahtlus, suuname pere laste silmaarsti juurde.

Aastatega nägemine paranes

Edasi sai Miina raviprillid ja oklusioon- ehk klapiravi. Prillide kandmine Miinale tuska ei valmistanud: hommikul ninale ja õhtul ilusasti öökapile. „Ta jäi vahel isegi prillidega magama, kui oli enne uinumist pildiraamatuid uurinud,“ muigab Krete.

Keerulisem oli silmaklapiga. Krete selgitab, et ta üritas teha selle kandmise lapsele arusaadavaks ja mugavaks. „Selgitasime talle ravi eesmärki ja valisime ilusad silmaklapid. Rääkisime, et arstitädi saab kohe aru, kui ta klappi kandnud ei ole. Ausus oli väga oluline,“ sõnab naine.

Esimesed kolm aastat tuli Miinal käia kontrollis pooleaastaste vahedega, sealt edasi kord aastas. Selle aasta septembris tuli rõõmus uudis: koos prillidega näeb Miina vasak silm 80% ja klappi pole vaja enam kanda.

Silmaprobleemil oli ootamatu tagajärg

Küll tõi nägemislangus veel ühe diagnoosi: põntsu sai Miina kõne areng. Kui laps ei näe piisavalt, mõjutab see sõnavara omandamist, sest visuaalne tugi on piiratud, sai pere teada. „Nii jõudsime kõrvaarsti, kõnehindamise, Rajaleidja ja ka logopeedini. Miina sai diagnoosiks ekspressiivse kõnehäire. See oli ootamatu, sest lapsel on toetav keskkond. Veedame palju aega koos, loeme, räägime, arutleme,“ tõdeb Krete.

Prillid on endiselt osa Miina igapäevast ja tänu kõnearengu toetamisele on tal nüüd siiski ka eakohane sõnavara. Ema kiidab südi tütre pealehakkamist, sest just tänu tema enda järjekindlusele ja töökusele on ta kõvasti arenenud.

Millised on väikelaste kõige sagedasemad silmaprobleemid?

Tommi Ründal, Medicumi Lasnamäe perearstikeskuse perearst

Kõige sagedasemad silmaprobleemid kolmeaastastel on kaugnägevus ehk hüperoopia ja sarvkesta kumerusest tingitud astigmatism, harvem on lühinägevust ehk müoopiat. Samuti esineb laiska silma, mille puhul üks silm näeb halvemini ja aju hakkab selle silma pilti vähem kasutama, ning strabismi ehk kõõrdsilmsust, mispuhul silmad ei vaata samas suunas.

Enamik sagedasemaid kroonilisi silmahaigusi tekib geenide, elustiili ja keskkonnategurite koosmõjul, mitte ühe konkreetse geeni rikke tõttu. Seega on oma roll nii pärilikkusel kui ka lapse igapäevasel eluviisil.

Paljusid laste probleeme saab leevendada või nende riski vähendada tervislike harjumustega. Lapsed peaksid olema iga päev õues vähemalt 180 minutit. Päevavalgus aitab vähendada lühinägevuse (müoopia) tekkeriski. Väljas mängimine ja liikumine toetavad silmade arengut ning aitavad vältida liigset ekraaniaega. Alla kaheaastastel soovitatakse ekraani üldse vältida. 2–5aastastel lastel ei tohiks ekraaniaeg olla rohkem kui 1 tund päevas.

Pisitüdruku ootamatult tugevad prillid

Ka Janelle sai kolmeselt prillid. Tema ema Meriliis meenutab, et silmaarstile pöördus pere ise. „Kui laps oli aasta ja kuuekuune, märkasime, et vasak silm vaatab tal vahel justkui kõrvale. Kuna seda juhtus harva, ei mõelnud me kohe, et midagi võiks valesti olla. Vahel tundus isegi, et ta tegi seda meelega.“

Kui Janelle teisel eluaastal sündisid perre enneaegsed kaksikud, sai ema aga haiglas tuttavaks silmaarst Piret Jüriga. „Kaksikutel tuli tihedalt silmi kontrollida. Ükskord taas nendega silmaarstil käies rääkisin talle ka Janelle silmadest ja oma murest. Ta soovitas tüdruku silmi kontrollida,“ selgitab Meriliis.

Kui Janelle mõni kuu hiljem arstile jõudis, sai ta prillid tugevusega +3,25 ning esotroopia diagnoosi – üks strabismi ehk kõõrdsilmsuse vorme, mille puhul silm vaatab sissepoole. Lisaks pidi ta tegema klapiravi, et sundida vasakut silma pingutama.

„Minu jaoks oli hirmutav, et ta kohe nii tugevad prillid sai, aga usaldasin arsti. Tänaseks, mil Janelle on kaheksane, on tal prillid tugevusega +4,25,“ sõnab Meriliis.

Kuue aasta jooksul kaheksa paari prille

Prillid sai Janelle samal ajal, kui kohanes lasteaiaga. „Eks muret prillidega tal pisikesena ikka oli, eriti aktiivsete väikelaste seltskonnas. Koduski on tal kolm venda ja müramist palju,“ möönab ema. Ta ütleb, et kuue aasta jooksul on Janellel olnud kaheksa paari prille, millest kolm on katki läinud.

Tagantjärele tõdeb Meriliis, et pidanuks Janelle arstile viima otsekohe, kui esimest korda tekkis mõte, et midagi on valesti. Aga oleksid-poleksid ei muuda siin midagi. „Ma ei oska teda tegelikult ilma prillideta isegi ette kujutada. Prillid on osa temast, sest ta sai need nii väiksena. Ent kõik vanemad, kes midagi märkavad: parem reageerige varem ja reageerige üle, kui et reageerite liiga hilja,“ soovitab Meriliis.

Nägemisprobleem tõi ka puude

Kuna Maigriti peres ilmnesid silmaprobleemid kõigepealt pere vanemal lapsel Heidyl (14), oskas ema Minnaga (6) juba ohumärke tähele panna. „Nägin varakult, et ta ei vaata asju otse, vaid kuidagi küljega. Ka inimestega rääkides hoidis ta pead viltu, nagu prooviks paremini fookust leida,“ meenutab Maigrit.

Ema viis kolmese Minna arstile, kus tilgutati silma spetsiaalseid tilku, et silmalihased lõõgastuksid ja arst saaks täpselt mõõtmisi teha. Järgnes dioptrite mõõtmine, silmapõhja kontroll ja uuring, kuidas silmad koos töötavad. Minna sai diagnoosiks astigmatismi ja hüperoopia ehk kaugnägevuse – tema prillide tugevus pidi olema lausa +7,5 kuni +8,5. Lisaks avastati tal laisksilmsus, mis kõik koos viis puude määramiseni.

„Kuna ta oli nii väike, kartsin väga, et ta ei suuda prille kanda. Aga arstid rõhutasid, et see on hädavajalik, et ta nägemine saaks areneda,“ selgitab Maigrit.

Esimesed kuud olidki väga keerulised ja ema-isa pidid teda pidevalt jälgima. Minna proovis ühtelugu prillidest vabaneda ning vanematel oli vaja pidevalt prillid tagasi ette panna. Nüüdseks on tüdruk nendega harjunud. Kahjuks pole Minnal suurt paranemisvõimalust: arstide sõnutsi jäävad prillid suure tõenäosusega temaga terveks eluks, sest tegu on kaasasündinud probleemiga.

Varakult avastatud nägemishäired on enamasti korrigeeritavad

Jana Vilippus, Medicumi kliiniku ja prillipoe optometrist

Eestis on laste silmade kontroll hästi korraldatud. Lapse silmade tervise jälgimine algab sünnitusmajas ja jätkub perearsti juures, kes hindab nägemist esmase tervisekontrolli käigus. Kui lapsel pole seni silmadega muresid olnud, jõuab ta optometristi vastuvõtule tavaliselt esimest korda koolieelikuna. See on üldiselt tema elu viies silmade kontroll. Just siis tehakse põhjalikum silmakontroll, mis koosneb kaheksast testist ning annab detailse ülevaate lapse nägemisest ja silmade koostööst.

Selline kontroll on oluline, sest varjatud nägemisprobleemid võivad mõjutada lapse keskendumisvõimet ja õppimist. Optometristi juures on uuring lapse jaoks mänguline ja valutu, kuid tulemused võivad olla tema koolitee tarvis määrava tähtsusega. Lapse silmad arenevad nimelt just selles eas välja. Varakult avastatud nägemishäired on enamasti hästi korrigeeritavad, mis aitab lapsel õppimises ja igapäevategevustes paremini toime tulla.

Vanemad võiksid olla tähelepanelikud, kui laps kissitab silmi, hoiab raamatut või mänguasju silmadele väga lähedal, väldib lugemist või joonistamist või hõõrub sageli silmi. Need võivad olla esimesed märgid, et lapse nägemine ei ole päris korras ja on märk peredele, et on aeg tulla silmakontrolli.