Kilpnääret võib võrrelda käigukastiga, mis määrab ära, millisel kiirusel organism töötab. Kui sees on liiga kõrge või madal käik, annab keha sellest märku terviseprobleemide näol. Lisaks mõjutab kilpnäärme tervist palju ka keskkond ja stressitase. Mida saame ise oma kilpnäärme heaks ära teha, selgitab Medicumi endokrinoloog dr Hiie Wipf.

Üha rohkem räägitakse hormoonide tasakaalu olulisusest. Kuidas kilpnääre hormoone mõjutab?

Kilpnäärme põhiline ülesanne ongi hormoonide tootmine. See, kui palju kilpnäärmehormoone toodetakse, määrab ära, millises käigus organism töötab. Tegelikult võib kilpnääret võrrelda käigukastiga. Kui hormoonide tase on madal, jääb organism madalamale käigule ja kõik protsessid aeglustuvad. Ka ainevahetus, mõtlemine ja kasv. Kui hormoonide tase on kõrge, pannakse sisse kõrgem käik ja energia kulub kiiresti. See on organismile kurnav. Kütus saab otsa ja mootor kuumeneb üle.

Kilpnäärmehormoonid T4 ja T3 reguleerivad ainevahetust rakkude sees. Rakkude ainevahetus omakorda mõjutab meie kehakaalu, kehatemperatuuri, südame ja vereringe tööd, seedimist, kasvu, arengut (ka lapse aju arengut juba looteeas), närvisüsteemi, meeleolu ja viljakust. Viimaste aastate uuringud rõhutavad kilpnäärme olulisust ka immuunsüsteemi töös.

Tundub, et kilpnäärme ala- ja ületalitlus on levinud tervisemured. Millised on teised kilpnäärmehaigused?

Kõige sagedasemad kilpnäärmemured on tõesti alatalitlus ja ületalitlus. Kilpnääre reguleerib organismi töö kiirust. See tähendab, et alatalitluse ehk hüpotüreoosi korral organism ja kõik protsessid selles aeglustuvad. Nahk uueneb aeglasemalt, hommikune ärkamine toimub aeglasemalt, kahaneb viljakus ja puutumata ei jää ka mõtlemiskiirus.

Ületalitluse ehk hüpertüreoosi korral on hormoone toodetud liiast, sisse pannakse kõrgem käik ja energia kulub nii kiiresti, et organism ei suuda seda taastada. Tekib kurnatus, kaalulangus, süda töötab kiiresti. Kui hormoonide tase on väga kõrge, nimetatakse seda toksiliseks kilpnäärmeks.

Levinud on ka kilpnäärmesõlmed, mis on enamasti küll healoomulised, aga vajavad jälgimist. Kilpnäärmevähk ei ole küll haruldane, aga esineb suhteliselt harva.

Kilpnäärmes võib olla ka mitut laadi põletikku. Enam levinud on Hashimoto türeoidiit, mida põhjustab immuunsüsteemi rünnak kilpnäärme vastu. Naistel esineb küllaltki sageli ka sünnitusjärgset türeoidiiti, mis jääb pahatihti diagnoosimata, kuid halvendab enesetunnet ja elukvaliteeti sünnitusjärgsel aastal märgatavalt. See taandub küll enamasti iseenesest, mistõttu jääb pahatihti diagnoosimata, aga võib mõningatel juhtudel jätta kilpnäärmesse jälje.

Mis soodustab kilpnäärmeprobleemide teket?

Nii nagu paljude tervisemurede korral, on ka kilpnäärmehäirete tekkepõhjused mitmetahulised. Näiteks võib tegemist olla autoimmuunreaktsiooniga, kui immuunsüsteem ründab kilpnääret. On väga keeruline öelda, miks immuunsüsteem ühel hetkel otsustab, et kilpnääre on vaenlane, kuid teadus tegeleb selle uurimisega.

Joodipuudus või joodiliig mõjutab samuti kilpnääret. Eestis on endiselt kerge joodipuudus. Kilpnäärmele on oluline ka seleen, mida samuti Eesti pinnases napib. Ka raskmetallid, nagu plii, kaadmium ja elavhõbe, võivad takistada joodi sidumist organismis ja tekitada oksüdatiivset stressi, mille suhtes on kilpnääre tundlik. Mitmesugused kemikaalid, nagu plastides leiduv BPA, ftalaadid, pestitsiidid ja PFAS-ühendid (per- ja polüfluloritud alküülühendid), seonduvad kilpnäärmehormoonide retseptoritega ja võivad häirida kilpnäärmehormoonide tööd.

Ja kuigi kilpnäärmehäireid võib esineda igas vanuses meestel ja naistel, kogevad neid kõige sagedamini siiski naised vanuses 20–50 eluaastat. Eriti pärast sünnitust ja perimenopausis.

Miks immuunsüsteem kilpnääret ründab?

Immuunsüsteemi rünnak kilpnäärme vastu on geenide, keskkonna ja immuuntasakaalu koosmõju.

Autoimmuunhaiguste, nagu Hashimoto türeoidiidi (ohustab kilpnääret alatalitlusega) või Gravesi tõve (kilpnäärme ületalitlus) korral eksib immuunsüsteem sihtmärgis ja hakkab tootma antikehi kilpnäärmerakkude vastu. See juhtub mitme teguri koosmõjus.

• Geneetiline eelsoodumus. Teatud HLA-geenid (näiteks HLA-DR3, DR4, DR5) suurendavad riski autoimmuunse türeoidiidi tekkeks. Kui peres on autoimmuunhaigusi, näiteks 1. tüüpi diabeet või tsöliaakia, on kilpnäärme autoimmuunsus sagedasem.
• Keskkonnategurid. Infektsioonid, nagu enteroviirused või Epstein-Barri viirus, võivad käivitada molekulaarse mimikri, tekitades olukorra, kus immuunsüsteem ajab viirusvalgud segamini kilpnäärmevalkudega ja ründab kilpnääret. Joodiliig või -puudus võivad muuta kilpnäärmerakud immuunsüsteemile nähtavamaks. Raskmetallid, pestitsiidid ja endokriinsüsteemi häirivad kemikaalid võivad suurendada autoimmuunsuse riski.
• Mikrobioom. Uuringud näitavad, et mikrobioomi tasakaalustamatus ja lekkiv sool võivad suurendada autoimmuunse türeoidiidi riski.
• Hormonaalsed muutused ja stress. Kilpnäärme autoimmuunsed häired on tunduvalt sagedasemad hormonaalsete muutuste perioodil, nagu puberteet, sünnitusjärgne aasta, perimenopaus ja menopaus.

Miks on naistel võrreldes meestega rohkem kilpnäärmeprobleeme?

Naistel esineb tõepoolest kilpnäärmehaigusi 4–8 korda sagedamini kui meestel. Põhjus on immuunsüsteemi ja suguhormoonide koosmõjus, mis muudab naised autoimmuunsete protsesside suhtes vastuvõtlikumaks. Toimub ju naistel tsükli vältel pidev hormoonide ümbermängimine, mis võib immuunsüsteemis tekitada segadust. Sünnitus mõjutab kilpnääret, sest on kehale suur stress. Ka positiivne stress on immuunsüsteemile suur väljakutse. Sellepärast tekib ka 5–10% naistest sünnitusjärgne türeoidiit.

Kilpnääre on haavatavam ka perimenopausis, sest üheaegselt toimuvad nii hormonaalsed, immuunsüsteemiga seotud kui ka ainevahetuslikud muutused. Lisaks kipub perimenopaus olema emotsionaalselt ja sotsiaalselt pingeline periood, mil tähelepanu nõuavad nii töö kui peresuhted. Stressiga tuleb õppida tegelema ja püüda korralikult magada. Toidulaud võiks olla valgurohke ja mikrotoitainerikas, tagatud peaksid olema seleen, tsink, D-vitamiin, B-vitamiinid ja paljud teised mikrotoitained.

Miks kilpnäärmehaigused tihti varjatuks jäävad?

Kuna kilpnäärmeprobleemidel ei ole ainuomaseid sümptomeid, võivad haigused jääda varjatuks. Näiteks võivad väsimus, kaalutõus, tujukõikumised ja kuumahood olla nii kilpnäärme alatalitluse kui ka perimenopausi sümptomid. Lisaks võivad kilpnäärmehäired avalduda igal pool kehas, mis tähendab, et muresid võib sassi ajada näiteks depressiooni, ärevushäire, insuliiniresistentsuse, menopausi, ärritunud soole sündroomi ja isegi reumaatiliste haigustega. Kui paanikahäire korral esineb südamekloppimine hooti, siis kilpnäärme ületalitluse korral on pulsisagedus pidevalt kiire. Väga tüüpiline on väsimuse esinemine nii kilpnäärme ala- kui ületalitluse korral, sest alatalitluse puhul ei suuda organism toota piisavalt energiat ja ületalitluse puhul on energiakulu liiga suur.

Kui kahtlustada endal kilpnäärmehaigust, siis kas esmalt peaks pöörduma perearsti poole?

Just. Kilpnäärme probleemidega tasub esialgu pöörduda perearsti poole, kes teeb esmased vereanalüüsid. Keerulisematel juhtudel on vaja teha lisatestid endokrinoloogi juures. Lisaks on oluline kilpnäärme ehituse hindamine ultraheli abil, et näha, milline kilpnääre välja näeb ja kas on mõni sõlm, mille korral hinnatakse alati ka pahaloomulisuse võimalust. 

Meie igapäevaelus kipub stressitase üsna kõrge olema. Kui palju stress kilpnäärme tööd häirib?

Krooniline stress on tõesti üks olulisemaid kilpnäärme tervise mõjutajaid, kuid sageli selle mõju alahinnatakse. Stress mõjutab immuunreaktsiooni ja krooniline stress võib panna kilpnäärme madalamale käigule, kus hormoone toodetakse vähem. Stressi tagajärjel võib ilmneda krooniline väsimus, kaalutõus või raskused kaalulangetamisel, sest ainevahetus läheb säästurežiimile. Kui rakkudel puudub piisav kilpnäärmehormoonide stimulatsioon, võivad tekkida meeleoluhäired, sest mõjutatud on dopamiini- ja serotoniinisüsteemid. Kilpnääre ütleks justkui, et ärme tõtta, ärme tee nii palju. See on evolutsiooniline ellujäämismehhanism, aga töötab tänapäevases kroonilises stressikeskkonnas meie vastu. Kuna stressil on tagajärjed, on stressijuhtimine kilpnäärmehaiguste ravis väga tähtis. 

Mida saame me ise teha kilpnäärme tervise toetamiseks?

Kilpnäärme tervise hoidmine on paljuski seotud keskkonnaga, aga meie ise saame üle vaadata oma toidulaua ja tegeleda stressiga. Viimasel ajal on avaldatud palju uuringuid, mis seostavad autoimmuunse konflikti tekkimist soolestiku tervise ja mikrobioomi tasakaaluga. Niisiis tasub süüa mitmekesist ja värvilist antioksüdantiderikast toitu, et vähendada üldist põletikufooni organismis ja hoolitseda oma mikrobioomi eest. Kindlasti võiks menüüs olla fermenteeritud toit ja jodeeritud või meresool. 

Kuna kilpnääre on toksiinide ja raskmetallide suhtes väga tundlik, tuleks tähelepanu pöörata kodukeemiale ja kosmeetikale ning eelistada võimalikult väheste lisaainetega tooteid. Plastpudelit ei tohiks jätta autosse päikese kätte kuumenema, üldse võiks eelistada klaaspudelit. Kasuks tuleb joogivee filtreerimine, saunas käimine, higistamine.

Kaitse oma kilpnääret keskkonnamürkide eest: 10 sammu

1. Tarvita jodeeritud või meresoola. Jood aitab kilpnäärmel toota hormoone ja vähendab mõningate kemikaalide kahjulikku mõju.
2. Lisa toidule seleeni ja tsinki. Pähklid (eriti parapähklid, piisab ühest päevas), seemned, kala ja täisteratooted aitavad kilpnääret kaitsta.
3. Vali mahetoit, kui võimalik. Nii vähendad kokkupuudet pestitsiidide ja herbitsiididega.
4. Vähenda plastpakendite kasutust. Hoia toitu klaas- või roostevabast terasest nõudes, väldi BPAga plastpudeleid ja -karpe.
5. Filtreeri joogivett. See on eriti oluline, kui elad piirkonnas, kus joogivesi võib sisaldada perkloraate, raskmetalle või liigseid nitraate.
6. Eelista looduslikku kosmeetikat ja puhastusvahendeid. Väldi ftalaate, parabeene ja tugevaid keemilisi lõhnaaineid.
7. Söö rohkem ristõielisi köögivilju. Brokoli, lillkapsas ja lehtkapsas sisaldavad sulforafaani, mis aitab kahjulikke aineid kehast väljutada.
8. Liigu regulaarselt ja käi saunas. Higistamine ja hea vereringe aitavad organismil mürke väljutada.
9. Toeta oma seedimist. Kiudained, probiootikumid ja piisav veejoomine aitavad kehal jääkaineid eemaldada. 2024. aastal väljaandes The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism avaldatud uuring näitas, et soolestiku mikrobioom mõjutab kilpnäärme autoimmuunsust. See annab lootust, et probiootikumide ja kiudainerikka toitumisega võib vähendada Hashimoto progresseerumise riski.
10. Vähenda stressi. Jooga, hingamisharjutused ja hea uni tasakaalustavad immuunsüsteemi ning vähendavad põletikku.