Viimastel aastakümnetel on laste mängude suunamisel toimunud kaks olulist nihet. Esiteks on varasemast oluliselt rohkem hakatud lapsi jälgima ja kaitsma, et tagada nende turvalisus. Teisalt on laste päevades üha enam struktureeritud tegevusi nagu huviringid, treeningud ja muud täiskasvanute suunatud tegevused, mis vähendab laste vabaks mänguks jäävat aega. Selle kõigega aga võime lapse loomulikku arengut tahtmatult piirata.

Mängimisel on oluline osa lapse arengust ning kehalisest, vaimsest ja sotsiaalsest tervisest. Sealjuures on kognitiivse arengu soodustamisel tähtis võimaldada talle vaba mängu, kus laps saab ise valida tegevused ja luua mängureeglid ehk mängida nii, nagu tema soovib.

Kuidas siis leida tasakaal lapse poolt valitud tegevuste ja turvalisuse tagamise vahel? Kui palju võimaldada lapsele vaba mängu või suunata teda ise tegevustesse ja osaleda organiseeritud tegevustes?

Riskantsed mängud on vajalikud

Lapsed on leidlikud ning sageli valivad maailma avastamisel ja vaba mängu raames tegevused, kus on potentsiaalselt oht kukkumiseks või muul moel enese vigastamiseks. Sellist vaba mängu alaliiki nimetatakse riskantseks mänguks (inglise keeles risky play), mis on defineeritud kui põnevust ja elevust tekitav vaba mängu vorm, hõlmates endas teadmatust tulemuse osas ja võimalust füüsilisteks vigastusteks.

Mõned näited riskantsest mängust:

• kõrgustes mängimine – ronimine, tasakaalu hoidmine maapinnast kõrgemal;
• kiirustega mängimine – jooksmine, kelgusõit, ratta/tõukerattaga sõit;
• tööriistadega mängimine – vanema juuresolekul kirve, noa, haamri vms kasutamine;
• potentsiaalselt ohtlike elementide kaasamine – tule või vee lähedus, veega või vees mäng;
• jõuline mäng – müramine, võitlusmängud.

Kuigi lapsevanemana tahaksime lapsi kaitstes osa neist tegevustest ära keelata, siis nende mänguga seotud riskide võtmisel on lapse arengus tegelikult mitmeid kasutegureid.

Lapsed, kellele on võimaldatud iseseisev ja vaba mäng, sealjuures võimalused potentsiaalselt riskantseteks tegevusteks, on päeva jooksul kehaliselt aktiivsemad. Võimaldades riskiga seotud tegevusi ja väljakutseid, areneb laste probleemilahenduse oskus ja kriitiline mõtlemine ning suureneb laste säilenõtkus ehk oskus raskustega efektiivselt toime tulla.

Läbi parema eneseanalüüsi ja erinevate raskuste läbimise tõuseb laste enesekindlus. Lisaks parendavad keskmisest raskemad mängutegevused, kus on vajalik ümbruskonna hindamine ja olukorra jälgimine tegevuste jooksul laste keskendumisvõimet. Oluline on, kuidas leida tasakaal.

Nii turvaline kui vajalik

Ühelt poolt on tähtis lapsevanemana luua reeglistik ja olustik, kus mängutegevuse käigus ennetatakse tõsiseid vigastusi. Teisalt on eesmärgiks luua soodne pinnas riskantse vaba mängu tekkeks, et toetada kõiki häid oskusi, mis sellega kaasneb. Igapäevaelus on riskantse mängu võimaldamisel lapsevanemal oluline roll. Kui tunned, et vajad suunamist, siis nippe ja trikke, kuidas riskantset mängu soodustada, toetada ja suunata saab näiteks füsioterapeudi vastuvõtult ja väikelaste rühmatreeningutest.

Täiskasvanu roll siinkohal on hinnata adekvaatselt potentsiaalseid ohte, jälgida lapse poolt valitud tegevust lähtuvalt lapse arengu ja oskuste tasemest ning võttes arvesse lapse iseloomu. Siinkohal saab eristada mõisteid „nii turvaline kui võimalik“ ja „nii turvaline kui vajalik“ ehk potentsiaalseid riske lapse ümber ja riskidega seotud olukordi ei ole vaja vältida.

Minu soovitused igapäevaselt vaba ja riskantse mängu soodustamiseks:

• jälgi lapse huvisid, lase tal valida vähemalt osa mänguaja tegevustest ise;
• lase lapsel vähemalt osa mänguajast toimetada iseseisvalt;
• mine lapsega õue, seal on suurepärane keskkond, kus vaba mäng kujuneb sageli kergemini kui tubases keskkonnas ning on palju võimalusi harjutada erinevaid riskantseid tegevusi;
• lase lapsel eksida, teha asju „valesti“ või omamoodi;
• suuna lapse mängutegevust või sekku tegevusse, kui see on ohtlik talle endale, teistele või ümbritsevalt keskkonnale. Siinkohal väiksemad kukkumised, tasakaalu kaotused, libisemised jms ei ole lapsele ohtlikud ning toimivad hästi erinevate olukordadega toimetuleku strateegiate õppimiseks ja harjutamiseks.
• Sea piiri mitte „Ei“ vaid „Stop“ sõnaga ja selgita. Kui on vaja konkreetselt piirata, siis „stop“ mõjub mõjusamalt. Teisalt mõtle, kuidas keelamise asemel juhtida lapse tähelepanu läbi positiivse sõnumi sellele, mida tohib teha: näiteks „Ei jookse poes!“ asemel kasutada „Poes kõnnime/liigume rahulikult“.
• Sõnakasutuse mõttes on parem, kui kirjeldad lapsele konkreetset olukorda või tegevust selle asemel, et suunata pidevalt ettevaatusele (nt „Ma näen, et ronisid redelist üles, redelil ronides hoiame kätega kinni ja jälgime, kus me jala paneme“ või „Maas on oksad ja suured kivid, võtame hoogu maha, jälgime maad ja vaatame, kuhu me astuda saame“, et mitte öelda lihtsalt „ettevaatlikult!“).
• Mine lapsega loodusesse või matkale. Erinevate takistuste ületamisel või keerulistes kohtades saad lapsel lasta ise välja mõelda, milline on olukorra lahendus ning vastavalt vajadusele teda suunata ja abistada.

Oluline on luua nii turvaline ümbrus kui vajalik, sekkuda vaid vajadusel ning korrigeerida lapse tegevust alles siis, kui mäng muutub päriselt ohtlikuks talle endale või teistele.