• Kiirgus, klaustrofoobia ja ohutus.
• Kuidas toetada last uuringul, et protseduur õnnestuks?
• Kas tasub minna ilma arsti saatekirjata tasulisele MRT-uuringule?

Radioloogilised uuringud – röntgen, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, ultraheli ja luudensitomeetria – aitavad täpsustada diagnoose, hinnata haigusjuhtumi dünaamikat ja planeerida ravi. Medicumi radioloogiatehnik Kätlin Aru selgitab, mida vastavale uuringule minnes teadma peaks.

Teeme selgeks, kuidas radioloogilised uuringud välja näevad, mille poolest need erinevad, kuidas tuleks valmistuda, millised on patsientide levinud hirmud uuringute ees ja kuidas neid leevendada.

Levinud hirm: „Ma saan liiga palju kiirgust“

Röntgeni ja kompuutertomograafia korral kardetakse sageli „tohutut kiirgusdoosi“. „Iga radioloogilise uuringu kohta kehtib põhimõte, et uuring peab olema põhjendatud ja vajalik, ning uuring tehakse ainult siis, kui sellest saadav kasu kaalub üles võimaliku kahju. Nüüdisaegsed aparatuurid on juba nii arenenud, et võrreldes varasemaga on kiirguskoormus tunduvalt väiksem,“ kinnitab radioloogiatehnik Kätlin Aru. „Enne uuringule suunamist ning ka uuringu teostaja vaatavad üle varasemad uuringud, et vältida tarbetuid kordusi. Loomulikult on siin erisused vastavalt igale haigusjuhtumile. Kui patsiendil on diagnoos, mis nõuab jälgimist, näiteks luumurd, siis vajadusel teostatakse mõne nädala jooksul kordusülesvõte ja see on suunava arsti määrata. Kui uuring on põhjendatud ja arst on selle näidustanud, siis kiirguse pärast ülemäära muretseda ei tasu,“ kinnitab Aru.

Võrdluseks

Ühe täiskasvanu rindkere röntgeniülesvõtte kiirgushulk (0,1 mSv) on umbes sama suur kui pika lennureisi või kümne päeva jooksul meid ümbritsevast keskkonnast saadav looduslik foonkiirgus, millega me kõik oma igapäevaelus kokku puutume.

Lendamisel saadav kogukiirgus oleneb sellistest teguritest nagu lennu kestus, kõrgus ja laiuskraad. Kümnetunnine lend annab keskmiselt 0,035 millisiivertit (mSv) kiirgust, rindkere röntgeniülesvõte 0,03–0,1 mSv.

Allikad: cdc.gov, radiologyinfo.org

Klaustrofoobia: hirm kitsa kinnise toru ees

Klaustrofoobia on MRT- ja KT-uuringute korral väga levinud. Kätlin Aru sõnul tekib paljudel ärevus kitsas kinnises ruumis viibimise ees vahetult enne uuringut, kuid umbes 85% sellistel juhtudel õnnestub ka sel puhul uuring ära teha. Hirmutunnet protseduuri ees aitab vähendada eeltöö ja positiivne hoiak. „Alati aitab see, kui viia ennast uuringu olemusega aegsasti kurssi, vaadates internetist teemakohaseid videoid. Rahustavalt võib mõjuda seegi, kui saab uuringumasina oma silmaga enne üle vaadata, see võimalus oleneb konkreetsest kliinikust,“ selgitab Aru. „Meil on väga sõbralikud radioloogiatehnikud, kes lähtuvad igast patsiendist olenevalt sellest, milline mure inimesel täpselt on. Kui uuringu läbiviija on rahulik ja seletab samm-sammult, mis toimuma hakkab, väheneb patsiendi hirm märgatavalt,“ kinnitab spetsialist.

Kui vaja, võib ka lähedase või tugiisiku uuringule moraalseks toeks kaasa võtta. MRT-uuringu puhul peab sel juhul olema kaaslasel välistatud uuringu vastunäidustused.

Kindlustunnet annab ka see, et MRT-uuringu ajal on patsiendil käes häirenupp ja teadmine, et radioloogiatehnik jälgib patsienti kogu protseduuri vältel nii akna kui ka kaamera kaudu. Tõsise foobiaga inimestel on võimalik arstiga, kes uuringule saadab, arutada ka rahusti kasutamist – uuringut läbi viiv radioloogiatehnik ravimeid ei väljasta.

„Äkki selgub midagi halba?“

Kolmas hirm, mis inimesi uuringute puhul painama kipub, on hirm uuringu tulemuste ees – äkki selgub midagi halba. Ootusärevus on loomulik, kuid tasub teada, et tulemus ei selgu samal päeval. „Uuringu viib läbi radioloogiatehnik, aga seda tõlgendab radioloog. Uuringu vastuse interpreteerimine ja ravi määramine on aga juba uuringule suunanud arsti töö,“ kirjeldab Aru. Seega pole protseduuri ajal mõtet ennast tulemuse pärast piinata, vaid tuleks keskenduda rahulikult parasjagu toimuvale.

„Uuringu tulemuste selgumine on asutustel erinev, meie kliinikus selguvad need enamasti kuni nädala jooksul. Vastuse ooteaeg röntgenis on kuni kolm tööpäeva, MRT ja KT korral kuni viis tööpäeva. Ultraheliuuringul oleneb ooteaeg juhtumist, uuringu tulemust võib kirjeldada uuringu teostaja või selgub see paari tööpäeva jooksul ja tõlgenduse annab uuringule saatnud arst,“ selgitab Aru.

Mis on mis?

Röntgenuuring on laialt levinud uurimisviis, kus ioniseerivat röntgenikiirgust kasutades vaadatakse n-ö inimese sisse ja saadakse digitaalne piltkujutis ehk röntgenülesvõte, kust radioloog või raviarst saab vajalikku infot patsiendi edasiseks raviks. Röntgenuuringule annab saatekirja perearst või eriarst.

Ultraheliuuringu (UH) ehk sonograafiaga uuritakse näiteks kõhupiirkonna siseorganeid (sapipõis, maks, kõhunääre, eesnääre, neerud jt), rinnanäärmeid, kaelapiirkonda ja kilpnääret, veresooni ja verevoolu, lihaseid ja liigeseid. Uuringul hinnatakse organite kuju, suurust ja struktuuri ning verevoolu suunda ja kiirust veresoontes. Uuringus kasutatakse tervisele ohutuid ultrahelilaineid, mis saadetakse ultrahelianduriga patsiendi kehasse. Lained peegelduvad tagasi siseorganitelt ja need omakorda muudetakse pildiks arvutiekraanil. Ultraheliuuringule annab saatekirja perearst või eriarst, tasulisele uuringule saab tulla ilma saatekirjata.

Röntgenikiirtel töötavat luudensitomeetrit (DXA) kasutatakse osteoporoosi ehk luuhõrenemise diagnoosimiseks ning ravi vajaduse ja tõhususe hindamiseks. Luude tihedust mõõdetakse lülisamba L1–L4 lülides ja reieluukaelast. DXA võimaldab diagnoosida osteoporoosi juba haiguse algstaadiumis. Uuringule suunab perearst või reumatoloog.

Magnetresonantstomograafia ehk MRT on üks täpsemaid ja põhjalikumaid uuringumeetodeid, mis tugevat magnetvälja rakendades annab kahe- ja kolmemõõtmelisi pilte inimkehast – kesknärvisüsteemist, liigestest ja lihastest, rindkere-, kõhukoopa- ja vaagnapiirkonnast. MRT aitab avastada muutusi võimalikult vara ja see tähendab, et ravi saab alustada kiiremini ja tulemuslikumalt. Erinevalt röntgenist ja kompuutertomograafiast ei kasutata MRT-uuringus ioniseerivat kiirgust, see teeb uuringu ohutuks ja on eriti oluline patsientidele, kellele on vaja uuringuid teha teatud intervalli järel. Uuringule annab saatekirja eriarst.

Kompuutertomograafia (KT) on uuringumeetod, mis kasutab inimkeha kujutamiseks röntgenikiirguse ja arvutitehnoloogia kombinatsiooni. KT-uuring on tunduvalt detailsem kui röntgenuuring, võimaldades saada inimkehast kihilisi ja ruumilisi kujutisi ning visualiseerida inimese luid, siseelundeid, veresooni ja pehmeid kudesid. See aitab diagnoosida haigusi, jälgida ravi tulemusi, hinnata vigastusi ja juhendada kirurgilisi protseduure. KT-uuringul on kiirgustase märkimisväärselt kõrgem kui röntgenuuringul. Kompuutertomograafiasse suunab patsiendi ainult eriarst.

Kuidas eri uuringuprotseduurid välja näevad

MRT- ehk magnetresonantstomograafia aparaat on torujas tunnel. Uuritav kehapiirkond paigutatakse toru keskele – näiteks peauuringu tegemisel jääb pea toru tsentrisse. Kui on tegu hüppeliigese- või põlveuuringuga, ei pruugi uuritav tunnelisse tervenisti sisse minnagi ning pea ja osa rindkerest võivad jääda välja, kuid see oleneb mõneti ka patsiendi pikkusest.

„MRT-toru võib tunduda läbimõõdult väga kitsas, aga kui juba seal sees ollakse, tuntakse end enamasti üsna mugavalt. Torud on konkreetsest mudelist olenevalt eri laiusega ja eks seda mugavust või ebamugavust mõjutab eelkõige patsiendi suurus. Me sätime uuritava kenasti paika, et ta tunneks end protseduuri jooksul võimalikult hästi,“ kirjeldab Aru.

Kuigi uuringu ajal end liigutada ei tohi, patsienti kinni ei seota. Küll aga asetatakse uuritava piirkonna ümber mähis, mis püüab kujutisi kinni. Ilma selleta uuringut teha ei saa. „Teatud puhkudel võib see olla veidi häiriv, näiteks kui uuring teostatakse kõhu- või vaagnapiirkonnast, võib mähis veidi raske tunduda. Peauuringuteks on spetsiaalne maskitaoline mähis ja lisaks on silmade kohal peegel, nii et patsient näeb oma jalgu ja ruum tundub avaram. Klaustrofoobsete patsientide peale on mõeldud, et nende ebamugavust vähendada,“ räägib Aru.

Kuna erinevalt teistest uuringutest kaasneb MRT-uuringuga tugev müra, antakse kuulmiskahjustuse vältimiseks pähe kõrvaklapid või -tropid, ilma nendeta uuringut ei tehta.

MRT-uuringus varieerub protseduuri kestus olenevalt uuritavast piirkonnast 15 – 60 minutini.

Miks ei tasu omapäi, ilma arstiga konsulteerimata tasulisse MRTsse minna?

Viimasel ajal pöördub järjest rohkem inimesi tasulisele MRT-uuringule, kuhu on võimalik tulla ka ilma arsti saatekirjata. „Sellistel puhkudel teostame uuringu vastavalt patsiendi murele, aga patoloogia ilmnemisel peab pöörduma siiski spetsialisti poole,“ toonitab Kätlin Aru.

Kuna MRT on väga spetsiifiline uuring, on tähtis määratleda uuringuks õige piirkond ning seepärast soovitab radioloogiatehnik ka tasulisele uuringule tulijail võtta kaasa suunav saatekiri või diagnoos arstilt.

Aina enam on tervisesportlasi, kel valutab näiteks põlv või käsi ja kes arvavad, et neil on vaja MRT-uuringut. Arsti poole nad oma valuga pöördunud pole, aga nad on valmis kallist, kuni 300 eurot maksvat uuringut tegema. Meditsiinihariduseta inimene ei pruugi osata hinnata mis on valu põhjus ning kas probleem on kõõluses, lihases või milleski muus. „Patsient ei tea, et kui tal on käevalu, ei pruugi olla alati vaja uurida labakätt, vaid valu võib olla tingitud näiteks kaelast, ja põlvevalu põhjus võib mõnel juhul peituda hoopis puusas. Seepärast soovitame teha koostööd arstiga, et uuring saaks teostatud õigest piirkonnast ning et tulemust tõlgendataks õigesti ja tehtaks edasised raviotsused.“

Tasub teada ka seda, et teatud traumade korral võib esmaseks uuringumeetodiks olla hoopis röntgen. Seepärast on oluline, et skeleti-lihasvaevusega tegeleks kõigepealt perearst, -õde või ortopeed.

KT-uuringule ehk kompuutertomograafiasse suunatakse patsiente väga selge näidustuse korral, olgu see siis diagnoosi täpsustamine, dünaamika jälgimine või haiguse patoloogia hindamine, ning see on eranditult eriarsti pärusmaa. Sageli aetakse MRT ja KT omavahel segamini – kui MRT-seade on tunnelilaadne pikk toru, siis KT on sõõrikulaadne skänner, mille keskelt patsient läbi sõidutatakse. Lisaks ei tekita KT-masin müra nagu MRT.

„KT-uuringut muidugi kardetakse. See on maakeeli öelduna 3D-röntgen ja selle kiirguskoormus on tavalise röntgeniga võrreldes märksa suurem. Seetõttu peab arst uuringu vajalikkuse hoolikalt läbi kaaluma. Täpset kiirguse hulka välja tuua ei saa, sest teatud diagnooside korral sõidab patsient masinast mitu korda läbi, osadel juhtudel kasutatakse ka kontrastainet. Nii et kiirguse hulk oleneb konkreetsest juhtumist,“ toonitab Aru.

Röntgen on kiirelt teostatav ja laialt kättesaadav uuring, mille kiirguskoormus on mitu korda väiksem kui KT-l. Seda kasutatakse näiteks luumurdude tuvastamiseks, liigesehaiguste hindamiseks, infektsioonide ja kasvajaliste haiguste diagnoosimiseks jmt. Tegelik röntgenipilt jäädvustatakse mõne hetkega, kuid kogu pildistamise protseduur, sealhulgas patsiendi positsioneerimine ja teatud juhtudel mitme nurga alt pildistamine, võtab tavaliselt aega 5 – 15 minutit.

Ultraheli (UH) on kiirguseta ja enamasti 10 – 25 minutit kestev uuring, kus radioloog või ultrahelispetsialist vaatleb uuringu piirkonda reaalajas anduri abil. Ultraheliuuringut tehakse uuringulaual, millel patsient lamab või istub. Uuritavast piirkonnast tuleb ära võtta riided ja ehted. Nahale pannakse geeli, mille saab pärast uuringut kergesti ära pühkida. Uuringu käigus asetab arst ultrahelianduri kehale ja libistab andurit mööda nahapinda. Uuringuruum on enamasti hämar, et uuringul saadavad kujutised oleksid uuringu tegijale paremini nähtavad. Ultraheliuuringul pole võimalik uurida kopsu, magu, soolestikku ega luustikku.

DXA ehk luudensitomeetria mõõdab luutihedust ja vajadusel ka kehakoostist. Patsient lamab laual ja madala kiirgustasemega masin skaneerib nimmeosa ja reieluid. Uuring kestab 10 – 15 minutit. Pärast uuringut teeb radioloogiatehnik analüüsi, mis läheb suunavale arstile interpreteerimiseks. Luudensitomeetriat kasutatakse osteoporoosi ehk luuhõrenemise varajaseks diagnoosimiseks. Peamine riskigrupp on menopausiealised naised. DXA-masinad, mis on varustatud lisaks ka kehakoostise mõõtmise funktsiooniga, on oluliseks töövahendiks reumatoloogidele ja taastusraviarstidele.

Mida peab teadma uuringuks ettevalmistumisest?

Radioloogilise uuringu ettevalmistamisel on olulised kaks aspekti – esmalt see, et oleks tagatud tingimused selge kujutise tekkimiseks, ja teisalt see, et uuring toimuks patsiendile ohutult. Täpsed juhtnöörid, kas uuringule tuleb minna söömata-joomata või vastupidi, annab uuringule suunav raviarst. Küsimuste tekkimisel on alati võimalik ka uuringut teostava kliinikuga konsulteerida. Lisaks on uuringu ettevalmistuse ja vastunäidustuste kohta info olemas raviasutuste veebilehtedel.

Ohutuse teema on iseäranis oluline MRT-uuringu puhul, kuna seade põhineb tugeval magnetväljal. Enne uuringuprotseduuri täidetakse põhjalik vastunäidustuste ankeet. MRT-uuringu ruumi ei tohi sattuda metallist esemeid, kuna need lendaksid magneti mõjul masinasse. Üldine reegel on see, et mida rohkem asju jätta koju või uuringuruumi ukse taha lüüsi, seda parem. Ka kõik ehted tuleb enne uuringuruumi sisenemist ära võtta. „Maailmapraktikas on MRT-masinaga õnnetusjuhtumeid olnud, kus inimene läks kaelaketiga masinasse ja asi lõppes kurvalt,“ põhjendab radioloogiatehnik nõuete rangust.

„Selleks, et protseduur oleks patsiendile ohutu ja tulemuslik, anname selga ühekordsed riided, mille kohta me teame, et seal mitte midagi pilti segavat ja ohtu tekitavat ei ole. Näiteks sisaldab osa riideesemeid metallkiude ja neil on metalldetailid, nagu tõmblukud, nööbid ja kaunistused. Samuti on ohtlik näiteks taskusse ununenud võtmekimp, aga ka nii pisikesed asjad nagu mündid, mis uuringuruumi tugevas magnetväljas suure kiirusega masina suunas paiskuvad ja patsienti vigastada võivad. Lisaks võivad metallesemed magnetväljas kuumeneda ja põletusi põhjustada. Teisalt rikub metall ära piltkujutise, pildile tekib must auk ja uuringu tulemust kirjeldada ei ole võimalik,“ selgitab Aru.

KT-uuringul asjade lendama hakkamise ohtu küll pole, küll aga võib metallesemete tõttu uuring ebaõnnestuda ja ka kiirgusdoos võib suureneda. Seega tasub ka selle uuringu jaoks kõik ebavajalik eemaldada. „Inimestel on ka palju piercing’uid, neid ei ole alati lihtne ära võtta, seepärast tuleb enne uuringut radioloogiatehnikule neist teada anda ja konsulteerida, mis materjalist need on. Hea eeltöö on tagatis, et ei peaks uuringu tegemist mingil sellisel põhjusel edasi lükkama,“ nendib Aru.

Keerulisem on olukord siis, kui patsiendil on implantaadid, südamestimulaator või on tegu ratastoolis inimesega. „Kui on piiratud liikumisvõimega uuritav, siis ratastooli või tugivahenditega MRT uuringuruumi siseneda ei saa, sellisteks juhtudeks on spetsiaalne mittemagneetuv raam, mis on mõeldud patsiendi transportimiseks uuringuruumis,“ selgitab Aru.

Implantaatide ja proteeside puhul on vajalik konsulteerida suunava arsti ja uuringu teostajaga. „Metallimplantaadid, näiteks kunstliigesed, võivad olla uuringu vastunäidustuseks, kuid on palju proteese ja implantaate, mille korral saab MRT-d teha, kui on teada, millal seade paigaldati ja mis materjalist see on. Südamestimulaatoriga patsientidele tehakse MRT-d enamasti haiglates ja pärast seda, kui rütmoloog on seadme sobivasse režiimi seadnud.“

Ettevalmistus uuringuks

• Üldine: jäta koju kõik mittevajalikud esemed, ehted võta küljest. Tavalised kehakreemid ja -õlid ei ole vastunäidustus, kuid vältida tuleb soojendava efektiga spordikreeme, ohtrat juukselakki ja sädelevat kosmeetikat.
• Ära võta MRT-uuringu ruumi metallesemeid, isegi väikesed esemed võivad magnetväljas liikuda. Metall uuritavas piirkonnas rikub kujutise kvaliteeti ja uuring võib ebaõnnestuda.
• Tugeva klaustrofoobia korral küsi võimalust enne masinat näha, tule koos tugiisikuga ja aruta arstiga, kas rahusti on sulle sobiv lahendus.
• Söömise-joomise reeglid: enamasti võib uuringule tulla söönuna, kuid kõhu- ja vaagnapiirkonna uuringute puhul on erisused. Näiteks nõuab peensooleuuring umbes 6 tundi söömata olekut. Ultraheli kõhupiirkonnast eeldab mitmetunnist söömata olekut, ka sapipõit ei saa hiljutise söömise korral adekvaatselt hinnata. Põieuuringule tuleb tulla täitunud põiega, et saaks hinnata jääkuriini. Täpsed juhtnöörid uuringuks ettevalmistumiseks annab uuringule suunanud arst, tasulisele uuringule tulles uuringut teostava kliiniku registratuur.
• Uuringule aja broneerimisel küsi kindlasti, millal selgub uuringu tulemus, ning planeeri vastavalt sellele visiit kordusvastuvõtule, kus selguvad edasised raviotsused.

Lapsed uuringul

Kui laps nutab ja uuringupildi tegemise ajal liigutab, ei pruugi pilt õnnestuda. Radioloogilisele uuringule tulevate laste vanematel on oluline roll, et muuta kogemus lapsele rahulikuks. „Lastel tekib hirm siis, kui nad ei tea, mida oodata. Enne röntgenuuringule tulekut võiks ema-isa selgitada lapsele, et tema kehast tehakse lihtsalt pilti ja haiget ei saa. Võimalusel näidake pärast lapsele tema uuringupilti – see annab positiivse kogemuse. Tegelikult on kõikide uuringute puhul nii, et võib enne olukorra läbi mängida ja näidata internetist videoid, mida leidub nii röntgenuuringu kui ka MRT kohta. Hirm tuleks lapsel maha võtta – last uuringul sundida kindlasti ei tohi!“ rõhutab Aru. Beebidele ja väikelastele tehakse MRT- uuringut haiglatingimustes ja narkoosiga.

Üldiselt on nii, et mida väiksem laps, seda lihtsam on, eriti kui lapsevanem on ise väga rahulik ja selgitab, et uuringu läbiviijat tuleb usaldada. „Lapsed on hästi tublid ja pigem on vanemad need, kes üle muretsevad. Kui ema hirmsasti pabistab, on ka laps ärevuses ja nii kipuvad uuringud kergemini ebaõnnestuma,“ ütleb Aru. Mõnikord aitab ka see, kui vanem ei lähe lapsega uuringuruumi kaasa. Soovi korral võib väike patsient võtta uuringule turvalisust pakkuva kaisuka kaasa, eeldusel, et see ei sisalda metalli. Oluline on ka see, et laps oleks kliinikusse tulles puhanud, et ta pole näljane ja tuju on hea. „Kõige noorem laps, kes meil uuringul on käinud, oli kolmeaastane ja tema oli kohe ekstra tubli!“ kiidab Aru.