Osteoporoos ehk luude hõrenemine on haigus, mille korral kuskilt ei valuta ja mille esimene märk võib olla vaat et olematu trauma tõttu katki prõksatanud luu. Iga kuu diagnoositakse Eestis ligi tuhat uut luuhõrenemise juhtu.

Osteporoos.ee lehekülje andmeil on Eestis hinnanguliselt igal kolmandal üle 60aastastest naistest ja pooltel üle 70aastastest naistest osteoporoos. Luude hõrenemise kõige ohtlikum tüsistus on kergesti murduvad luud. Kõige sagedamini tuleb ette reieluukaela-, randme- ja selgroolülide murdusid, millest eriti esimesed suurendavad suremust ning vähendavad märgatavalt inimese toimetulekut.

Osteoporoosi teatakse kui vanemate naiste haigust. Sellel on tõepõhi all, sest kui menopausiga kaob naissuguhormoonide kaitsev toime luustikule, kasvab luude hõrenemise oht. Sageli ei teata aga, et eriti kiiresti hõrenevad luud vahetult pärast menopausi algust ehk siis võib luukude hõreneda lausa tempos kuni 5 protsenti aastas.

Ranne prõksatas katki

Tallinnas elaval pensionärist klaveriõpetajal Viiul diagnoositi luuhõrenemine kümmekond aastat tagasi. Asi sai alguse sellest, et ta kukkus esimese libedaga randme peale. Põrutada saanud käsi tegi hirmsasti valu ja ranne läks korralikult paiste. „Randmevalu oli nii hull, et klaverit oli selle käega väga halb mängida,“ meenutab Viiu. „Ma olen kogu elu olnud väga terve inimene ja arstide vaatevälja sattunud harva. Alguses ei osanud üldse arvata, et olin nõnda juhuslikult komistades saanud elu esimese luumurru. Oma arust kukkusin väga pehmelt ja paksud talveriided olid ju ka seljas.“

Igatahes käis Viiu mitu päeva hirmsasti valutava randmega ringi, enne kui tütar ta pooleldi sunniviisiliselt traumapunkti viis. Seal selgus, et randmes oli luumurd. Käsi pandi kipsi ja anti soovitus mõõta luutihedust. Sellel uuringul selguski, et Viiu luud on hõredaks jäänud. Tema käsi paranes ilusti ära ja nüüd katsub ta libedaga ikka natuke ettevaatlikum olla. „Luutihedust olen samuti käinud mõne aasta tagant mõõtmas, aga arst ütleb, et osteoporoos on nn ealine iseärasus ja üsna tavapärane asi minuvanustel naistel.“

Osteoporoosi peetakse suuresti ka pärilikuks probleemiks, kuid Viiu ütleb, et tema teada ühelgi lähisugulasel küll sellist muret polnud, aga samas ega täpselt ka ei tea – lihtsalt ilmseid märke nagu murduvad luud pole olnud. „Olen aru saanud, et ega selle murega ei olegi muud enam teha, kui tuleb olla ettevaatlik ja vähem tormata,“ sõnab Viiu. „Eks talvel libedaga panen tallad alla, aga näiteks jalgrattasõidust ei ole ma küll suutnud loobuda.“

Aastatepikkune valutu protsess

Medicumi kesklinna kliiniku reumatoloog dr Aire Kiviväli selgitab, et luude hapraks muutumine on aeglane aastate kuni aastakümnete pikkune protsess ning sageli avaldubki osteoporoos alles luumurruga. „Luumassi tipp kujuneb nooruses ehk 20–30aastaselt. Kui see tipp on geenide, toitumise või haiguste tõttu n-ö madalal, on edasine „stardikoht“ nõrgem. Osteoporoos on suures osas ehk umbes 60–80 protsendi ulatuses pärilik ning luumass hakkab vähenema suguhormoonide taseme languse ajal, s.o meno- ja andropausis. Eelkõige haigestuvad 50ndates naised, kuid osteoporoosi esineb ka noorematel naistel ja meestel,“ räägib ta.

Praktikas avastatakse osteoporoosi reumatoloogi sõnul kahel viisil. Sageli on tegu juhuleiuga luutiheduse mõõtmisel. „Teine tee haiguse avastamiseks on mõni kergem trauma, näiteks väiksem kukkumine, mille järel tekib murd liiga lihtsalt – ehk kui luutihedus oleks korras, ei peaks selline kukkumine murdu põhjustama,“ räägib dr Kiviväli. „Luude hõrenemine on salakaval ega põhjusta iseenesest valu. Praktikas avastatakse osteoporoosi enim 50+ vanuses, sest just siis kasvab luumurdude risk ja esinemine ning selles vanuserühmas suunatakse sagedamini uuringule. See aga ei tähenda, et nooremad ei haigestu: osteoporoosi võib esineda ka noorematel naistel ja meestel, kui riskitegurid koonduvad.“

Mida teha, kui luud on juba hõredad?

Dr Kiviväli sõnul ei pruugi saada luutihedust küll täielikult endiseks muuta, kuid hõrenemise protsessi on võimalik aeglustada ja luumurdude riski suuresti vähendada. Elustiili puhul oma probleemiga arvestamine on tema sõnul kõige esimene ravivõte.

Arsti soovitused osteoporoosiga elamisel:

• Liigu regulaarselt!
  Väga head on raskust kandvad ning lihasjõudu ja tasakaalu arendavad harjutused (kõnd, treppidel käimine, tants, jõuharjutused). Kui on olnud selgroolülide murde või nendeks on suur risk, tasub hoiduda hüpetest ning pigem valida väiksema mõjuga koormus ja juhendatud treening.
• Toitu täisväärtuslikult!
  Hoolitse, et toidus oleks piisavalt kaltsiumi (enamikul täiskasvanutel 1000–1200 mg päevas toidust ± lisanditest) ja D-vitamiini (enamasti 800–1000 RÜ päevas; osa inimesi vajab rohkem, täpse annuse selgitab välja perearst). Pööra tähelepanu ka valgule, mis toetab luu- ja lihasmassi.
• Väldi iga hinna eest kukkumisi!
  See on luumurdude ennetamise seisukohalt kõige olulisem ja algab koduse ohutuse ülevaatamisest. Tasub eemaldada või kinnitada lahtised vaibad, kasutada libisemisvastaseid lahendusi, teha kodu korda nii, et seal ei oleks juhtmeid, millesse takerduda, ja põrandal asju, millele komistada. Liikumisteedel peaks olema korralik valgustus ja lülitid asuma käeulatuses. Tasub kontrollida nägemist ja arutada perearstiga läbi olukorrad, kus võib tekkida uimasus või pearinglus. Talvel libedaga ei peaks häbenema kanda jalatsitel libisemisvastaseid jäätaldu. Mõistlik on kodus kaasas kanda hädaabinuppu või telefoni ning leppida lähedastega kokku nn kontrollkõne aeg. Lähedased peaksid julgustama liikuma ja suunama treeningutele, et parandada tasakaalu. Eesmärk peaks olema lihasjõu suurendamine.
• Loobu suitsetamisest ja pea piiri alkoholiga!
  Lisaks on dr Kiviväli sõnul olemas ka tõhusad osteoporoosiravimid, mis aitavad vähendada luumurdude riski ja mõnel juhul isegi luutihedust suurendada. Ravi efektiivsust mõõdetakse luudensitomeetria (DXA-aparaadiga) paari aasta tagant, kuid mitte tihedamini kui aastas korra.

Et luumassi tipp kujuneb nooruses, algab luude hõrenemise ennetus tegelikult juba aastakümneid enne, kui võib tekkida terviseprobleem. „Pole tegelikult nii oluline, mida inimene sööb, vaid kui tasakaalus on toitumine,“ ütleb dr Kiviväli. „Luud vajavad piisavalt kaltsiumi, D-vitamiini ja valku – neid saab nii taimsetest kui ka loomsetest allikatest, kui menüü on mitmekesine. Tähtis on jälgida, et kehakaal ei oleks liiga madal ja toidust saadaks kõiki vajalikke vitamiine. Kui toit on ühekülgne, suureneb luuhõrenemise tõenäosus.“ Samuti tugevdab doktori sõnul luid regulaarne liikumine, eriti jõu- ja tasakaaluharjutused.

Kuidas diagnoositakse luuhõrenemine?

Dr Aire Kiviväli, Medicum

Luutihedust mõõdetakse DXA-uuringuga (hääldus „deksa“, DXA on lühend ingliskeelsest nimetusest Dual-energy X-ray absorptiometry – toim) ehk väikese doosiga röntgenmeetodil. See on üsna uus, aga kiire ja tõhus meetod. DXA on umbes 15minutiline uuring. See annab luutiheduse kohta kohe vastuse, mis on hästi tõlgendatav nii perearsti kui ka reumatoloogi jaoks. Uuringule saadab perearst ja selle maksab kinni tervisekassa.

DXA-uuring on näidustatud neil juhtudel:

• kahtlus osteoporoosile röntgenülesvõtte põhjal;
• kehapikkuse vähenemine >5 cm;
• korduvad luumurrud või murd madala energiaga trauma järel;
• kaltsiumi vähene sisaldus toidus;
• teatud ravimid (nt glükokortikoidid >3 kuud suures annuses);
• süsteemsed sidekoehaigused;
• reumatoidartriit;
• I tüüpi diabeet;
• kroonilised maksa, peensoole, pankrease või neerude haigused;
• endokriinsüsteemi haigused.